Läbipõlemisest uue hingamiseni
Nüüdseks pea aasta tagasi võtsin aja maha, sest enam ei jaksanud. Olin väsinud, tervis hakkas tükk-haaval streikima. Mul oli raske nii vaimselt kui füüsiliselt, rõõmu oli vähe, takistusi paistis kuhjaga rohkem kui võimalusi. Ma polnud endale ega teistele enam see kaaslane, kes ma tegelikult olen. Olin läbi põlenud ning vajasin uut hingamist.
Juunis lõppesid töölepingud, muud kohustused ja hakkasin puhkama. Magasin, ei planeerinud oma tegemistesse suurt midagi, logelesin, panin puslesid kokku, tegin head süüa, suhtlesin toredate inimestega.
Ma ei olnud tööalaselt endale lubanud ühtegi sellist perioodi, et reaalselt ei tee midagi asjalikku. Ei planeeri. Ei püüdle. Et ootan, kuni meel ja käed jälle millegi asjaliku järele sügelema hakkavad. Ma ei teadnud, kaua selleks aega läheb. Aga lubasin sellegipoolest endale, et ei stressa. Ausalt- ma ei jaksanud ka stressata enam.
Kuidas edasi?
Saabus sügis, minu lemmik aastaaeg ning pisitasa tekkis tunne, et nüüd tahaks midagi asjalikku teha, väärtust luua, panustada ning oma tugevusi kasutada. Tööalane eneseteostus on mulle loomupäraselt väga oluline! Teele tulid igasugu tööpakkujad, otsisin neid ka ise juurde. Aga kuskilt kinni ei olnud hakata ja nii päris mitu kuud. Uskusin ikkagi, et ilmselt laheneb kõik kuidagi eriti toredasti.
Kui ma eelmise aasta lõpupoole tegin LinkedInis postituse, et ma olen nüüd valmis ja tahtmist täis, siis pöördus mu poole mitu-mitu inimest. Kõik nad otsisid oma organisatsiooni tegelast, kes käivitaks uue suuna või aitaks muuta/korrastada olemasolevat.
Selle peale läks “pirn põlema”: ilmselt mul on aeg käima lükata oma ettevõtmine, mis tegelebki muudatuste juhtimisega, organisatsioonide arendamisega, uute tuulte maaletoomisega ja muu põnevaga.
Kaevasin endas ja sõnastasin vastuse küsimusele “Miks ma teen seda, mida ma teen?”. Vastus on selline: “Toetan organisatsioonide ja inimeste arengut selleks, et igapäevane (töö)elu muutuks mõtestatuks, tulemuslikuks ja inspireerivaks!”
Kirjutan ükspäev pikemalt, mida ma selle üürikese ettevõtjaks oldud aja jooksul enda kohta õppinud olen. Aga praegu ütlen lihtsalt seda, et:
🍀iseenda vajadustest teadlik olemine ja vajaduste eest hoolitsemine on ülimalt vajalik;
🍀puhkus ja “rattast välja saamine” on üks meelerahu alustalasid;
🍀läbipõlemine võib olla potentsiaalselt millegi uue algus, see loob võimaluse transformatsiooniks ja muutuseks;
🍀tundmatu pelgamine on loomulik, aga see ei takista tundmatusse liikumist;
🍀elu ongi suures pildis üks muutustega kohanemine ja tundmatuse armastama õppimine.
Läbipõlemisest on võimalik tekitada endale uus hingamine, uus algus, uus ellusuhtumine!
Loe juurde, milliseid teenuseid ma pakun ning seda, kuidas meie koostöö võiks välja näha!