Ausalt öeldes olen vahel päris tüdinud muutustest. Kuigi oma loomult olen ma arenguhimuline ja uudishimulik (mis iseenesest ju viibki stabiilsusest välja…), siis ikkagi tahaks küsida, et milleks meile need muudatused? Eriti, kui need tulevad ootamatult või kuskilt sealtkandist, kust ei oodanud. Või kui need on eriti ebamugavad teha või oled neid juba – kas siis oma elus või ettevõttes – mõnda aega edasi lükanud.
Võiks ju saada elada rahulikult, kulgeda omas tempos. Või siiski mitte?
Areng ja innovatsioon
Need kaks mõistet on otseselt seotud muudatuste ja uuendustega. Nii inimesena kui organisatsioonina me tegelikult ju ootaks edasiminekut, et tegeleda veel ägedamate teemadega, et mitte jääda kinni oma igapäeva ja mitte manduda? Kui ma mõtlen näiteks oma erinevate töökogemuste, kooliteede või arengu peale üldse, siis kindlasti ei tulnud kõik alati lepase reega, vaid on nõudnud pingutust. See ei ole mugav koht olla, kui tead, et pead õppima igapäevaselt väga palju juurde selleks, et olla suuteline väljakutsuvaid ülesandeid lahendama. Või eksamid… mis mu närvikava aastast aastasse treenivad. Sellegipoolest kui ma tagantjärgi vaatan nendele olukordadele, kus ma olen olnud pinges, frustreerunud ja väsinud muudatustest, siis tunduvad need olukorrad praegu olevat vajalikud täpselt sellisena. Teate ju isegi seda tunnet, et oled mingist tohutust keerukusest end läbi vedanud ja pärast on vähemalt mõnda aega päris hea meel oma saavutuste üle.
Organisatsioonis saab samalaadse paralleeli tuua. Kuidas tekib innovatsioon? See tekib kas “kogemata” või siis, kui teadlikult leiutada. Enamasti tuleb uuenduste käigus kõik tavapärane laiali lammutada ja ning see ei ole lihtne või mugav. Kui töötada startupis, siis seal muutubki kõik kogu aeg ning innovatsioon ilmselt ka kergem tulema, sest inimestel ei ole väljakujunenud harjumusi. Kui aga töötada suures aastakümnetepikkuse ajalooga kontsernis, siis seal võib olla mõttekam eraldada R&D kogu ülejäänud ettevõttest selleks, et edasiminek ja innovatsioon siiski säiliks. Suurt paati on keeruline sundida kurssi muutma ja vahel see ei õnnestugi.
Kohanemisvõime
Ellu jäävad kohanemisvõimelised, seda me teame. Kui ettevõte jääb oma turuosast tulenevaid eeliseid loorberitele nautima, siis üsna pea on ta edu kaotanud ja konkurendid naudivad seda tema asemel. Kliendi ja töötajate rahulolu, mis on tänapäeval kindlasti üheks ettevõtte edu aluseks, vajavad samuti pidevat eesmärgipärast tegutsemist selleks, et need vähemalt samal tasemel püsiks. Kui mõtlen sellele, millega näiteks HR, teenindus või müük tegeles 20 aastat tagasi ning praeguse konteksti peale, siis kindlasti on need (inimestega tegelevad) valdkonnad teinud läbi suure muutuse. Enamasti tegeleti HRis ressursside (kaadri-ehk personaliarvestusega), mitte inimestega. Teeninduses üritati kuidagi klientidega hakkama saada ning müüki tehti nii agressiivselt kui võimalik, sest muidu ju klient ei osta.
Need valdkonnad (nagu ka paljud teised) on edukates ettevõtetes kohanenud selliseks nagu tänapäeva inimene ootab kliendina või töötajana. Üldjuhul oodatakse inimlikkust, arvestamist, mõistmist. Muidugi oodatakse kliendina ka odavat hinda ning töötajana kõrget palka, kuid tänapäeva inimeste puhul ei ole see enam ammugi ainumäärav. Inimesi hoiavad ettevõttes kinni hoopis teised tegurid kui vanasti arvati: kuuluvustunne ja arenguvõimalused (Merceri uuring). Klientide võitmiseks ja hoidmiseks tehakse suuremahulisi uuringuid, et aru saada nende vajadustest ja käitumisharjumustest. Bang & Olufsenis töötades kuulsin, et kliendi harjumuste kaardistamiseks elasid ettevõtte turunduse ja disaini inimesed mitmeid päevi klientide juures. Ettevõtte soov oli aru saada kliendi käitumisharjumustest ning sellele vastavalt kujundada oma tooted ning nende kasutamise mugavus. Lähenemine oli ülimalt põhjalik!
Muutused kui elu osa
Selge on see, et kui oled arengu- ja kohanemisvõimeline, siis muudab elu su ka vastupidavaks. Kasvatab. Painutab. Vahepeal laseb puhata. Ja siis lükkab jälle uude tsüklisse, teinekord terve suure hulga muutuste ning arenguvajadustega. Fakt on ka see, et endast väljaspool olevat me üldjuhul kontrollida ei suuda ning ootamatused jäävad osaks meie elust inimestena.
Targemad harjuvad elu paratamatustega ega tee teist nägugi, kui midagi ootamatut juhtub. Minusugused vahel ikka ehmatavad ja võtavad korra aja maha, et endaga aru pidada. Et kasvõi ühel õhtul natuke ohata ja halada. Ja hüppavad siis uuesti sadulasse, sest mis see muu ikka aitab, kui uue ja muutunud olude täielik vastuvõtmine. Nagu Lennart Meri kunagi ütles: „Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis!”
***
Kirjutan siin lähemalt, kuidas mina saan muudatuste juhtimisel aidata!